Mark 8

1Neil päevil, kui jälle väga palju rahvast koos oli ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid Enese juure ja ütles neile: 2"Mul on väga hale meel rahvast, sest nad on juba kolm päeva olnud Minu juures, ja neil ei ole midagi süüa. 3Ja kui Ma nad lasen koju minna söömata, nõrkevad nad teel!" Sest mõned neist olid kaugelt tulnud. 4Ja Ta jüngrid vastasid Temale: "Kust võib keegi siin kõrves neid leivaga täita?" 5Ja Ta küsis neilt: "Mitu leiba teil on?" Nad ütlesid: "Seitse." 6Ja Ta käskis rahva istuda maa peale. Siis Ta võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis Oma jüngrite kätte, et nad paneksid ette. Ja nad panid rahvale ette. 7Ja neil oli pisut kalukesi; ja Ta õnnistas ja käskis ka need ette panna. 8Siis nad sõid ja nende kõhud said täis, ja ülejäänud palukesi korjati kokku seitse korvitäit. 9Aga sööjaid oli olnud arvata neli tuhat. Ja Ta laskis nad minna. 10Ja varsti Ta astus ühes oma jüngritega paati ja jõudis Dalmanuuta paikadesse. 11Ja variserid tulid välja ja hakkasid Temaga vaidlema ning nõudsid Temalt tunnustähte taevast, et Teda kiusata. 12Siis Ta ohkas Oma vaimus ja ütles: "Miks see sugu otsib tähte? Tõesti, Ma ütlen teile, sellele soole ei anta tähte!" 13Ja Ta jättis nad maha ja astus jälle paati ja läks ära teisele poole. 14Ja nad olid unustanud leiba kaasa võtta ja neil ei olnud rohkem kui üksainus leib paadis kaasas. 15Ja Ta käskis neid ning ütles: "Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!" 16Ja nad arutlesid isekeskis seda, et neil ei ole leiba. 17Tema märkas seda ning ütles neile: "Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te veel ei mõista ega saa aru? Kas teil on ikka alles kõva süda? 18Silmad teil on, aga te ei näe; kõrvad teil on, aga te ei kuule ega mäleta. 19Kui Ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?" Nad ütlesid: "Kaksteistkümmend!" 20"Kui Ma seitse murdsin neljale tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?" Nad ütlesid: "Seitse." 21Siis Ta ütles neile: "Kuidas te siis ei mõista?" 22Ja nad tulevad Betsaidasse. Ja Ta juure tuuakse pime, ja nad paluvad Teda, et Ta teda puudutaks. 23Siis Ta haaras pimeda käest kinni ja viis ta alevist välja, sülitas temale silmi ning pani Oma käed ta peale ja küsis talt: "Kas sa näed midagi?" 24Tema vaatas üles ning ütles: "Ma näen inimesi, ma näen neid nagu puid kõndimas!" 25siis Ta pani taas Oma käed ta silmadele; ja nüüd ta vaatas teravasti ja oli jälle terve; ja ta nägi kõike selgesti. 26Ja Ta saatis tema koju ning ütles: "Ära minegi külasse!" 27Ja Jeesus ja Ta jüngrid läksid Filippuse Kaisarea küladesse. Ja teel küsis Ta Oma jüngritelt ning ütles neile: "Kelle Mind inimesed ütlevad olevat?" 28Aga nemad vastasid Temale ning ütlesid: "Ristija Johannese, ja teised Eelija, ja veel teised ühe prohveteist!" 29Siis Ta küsis neilt: "Aga teie, kelle teie ütlete Mind olevat?" Peetrus vastas ning ütles Temale: "Sina oled Kristus!" 30Ja Ta hoiatas neid kõvasti, et nad Temast ühelegi ei räägiks. 31Ja Ta hakkas neid õpetama: "Inimese Poeg peab palju kannatama ja hüljatama vanemate ja ülempreestrite poolt ning tapetama ja kolme päeva pärast üles tõusma." 32Ja Ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus võttis ta isepäinis ja hakkas Teda noomima. 33Aga tema pöördus, vaatas Oma jüngritele ja sõitles Peetrust ning ütles: "Tagane Minust, saatan, sest sa ei mõtle seda, mis on Jumala, vaid mis on inimeste kohane!" 34Ja Ta kutsus rahva Enese juure ühes Oma jüngritega ning ütles neile: "Kui keegi tahab Minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu Mind. 35Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab Minu ja armuõpetuse pärast, see päästab selle. 36Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks? 37Või mis võib inimene anda oma hinge vahetushinnaks? 38Sest kes häbeneb Minu ja Mu sõnade pärast selles abielurikkujas ja patuses tõus, selle pärast häbeneb ka Inimese Poeg, kui Ta tuleb Oma Isa auhiilguses ühes pühade Inglitega!"